Mina olen ilmselt Eesti kontori kõige värskem töötaja, sina oled siin olnud kauem — äkki sa räägiksid, kuidas sa Fleet Complete’i sattusid?
Hakkame siis sellest pihta, kus toas ma lõppudelõpuks üldse istun. Tänaseks olen ma meie Tallinna kontori kasutajatoe toas ja kannan tehnilise toe rolli. Ehk siis niiöelda raskekahurväes, mitte eesliinil — minuni jõuavad need kõige keerulisemad küsimused.
See ongi Venna, kes meie kliente kõige raskemate murdega aitab.
Fleet Complete’i sattumise lugu, see oli võib-olla isegi natukene seotud Jõgevatreffiga. Nimelt, kohtusin ma oma eelmises töökohas ühe toreda härrasmehega, kellele meeldis ka mootorrattaga sõita. Kuna me mõlemad sattusime Jõgevatreffi korraldama, siis sai meist selline hea sõpruskond ning ükspäev ta siis rääkis, et tööjuures oleks ühte meest vaja. Ta oli väga hästi kursis asjadega mida teadsin ja oskasin — üks asi viis teiseni ning me tegime ühe proovipäeva, millega ma kenasti hakkama sain ja sedasi ma Fleet Complete’i sattusingi. See oli nüüdseks vist umbes kaheksa aastat tagasi.
Kui sa oma töö peale mõtled, siis mis on need asjad mis sulle meie sektori juures meeldivad, või enda tööjuures meeldivad – mis sind selle tööpeal hoiab?
Minu töö on väga laia haardega, lihtsamalt öeldes tegelen ma ju lihtsalt probleemide lahendamisega või neile lahenduste otsimisega. Samas on neid probleeme seinast-seina, alates selleks, miks üks seade ei tööta kuni erinevate raportitega seotud probleemideni välja. Selles suhtes on minu ala oluliselt laiem kui näiteks müügitöö.
Eriti põnevaks teeb mu töö muidugi see, et need mured mis minuni jõuavad on üldjuhul tõesti keerulised üksikjuhud, sest massilisemad ja suuremad äpardused, lahendatakse kliendi toe esimeses laines ära.
Kolmandaks muidugi ka see, et eks ma saan ikkagi aeg-ajalt ka näpud õliseks ja käin ise kohapeal vaatamas, õpetamas ja torkimas meie lahendusi — et ei istu ainult kontoris ja laua taga. Siiamaani on mul põnev ja pole veeel igav hakanud samas jääb töö kõrvalt aega ka hobidega tegelemiseks, kõik see kokku mind siin veel edasi hoiabki.
Ütlesid, et sa ei istu ainult kontoris vaid oled vahest ka laua tagant ära saanud. Äkki meenub sul ka mõni hea lugu mõne kliendiga, mida oleks huvitav jagada?
Eks neid lugusi ole palju aga kui sedasi prauhti küsida, siis ega nad väga ei meenu. Üks selline kõige ilusam või selline, kus endal oli oli ka pärast tunne, et ma tõesti sain mingeid mehi aidata, oli aastaid tagasi kui Eestimaa peal veel pangabussid ringi sõitsid. Nende pangabusside turvalahendused ja muud asjad olid ju ka meie süsteemis ja minu käe alt toetatud või isegi minu poolt kokku pandud.
Oli siis ükskord mingisugune tõrge mingite alarmidega või ma täpselt nüüd ei mäletagi millega. Igatahes oli talveõhtu, äkki isegi jõuluaeg või uusaasta, ja mehed olid kuskil Otepää keskväljaku peal oma pangabussiga ning tahtsid kangesti koju minna aga nende buss ei läinud mitte kuidagi käima. Selle peale sain mina siis telefonikõne, mille sisu oli umbes midagi sellist, et “Kuule, äkki saad vähe aidata, et mehed tahaks ka koju sülti sööma minna, ilus talveõhtu ja puha, ei tahaks, et mehed seal platsi peal ööd peaks veetma”. Eks ma aitasin nad siis sedasi distantsilt hädast välja, oli vist isegi nädalavahetuse aeg.
Äkki saad vähe aidata, mehed tahaks ka koju sülti sööma minna…
See ongi olnud vast selline kõige ilusam hetk, mille osas ma olen ikka mõelnud, et sellise asja tegin ära ja aitasin mehed õhtuks koju.
Et inimese elu on tööelust suurem, siis küsin, millega sa oma vaba aega sisustad: kuidas sa oma hobini jõudsid ning mis sind selle hobi juures hoiab?
Kui nüüd mõelda, ega siis seda päris vaba aega mul õigupoolest nagu ei olegi. Kuna kevadest sügiseni on iga nädalavahetus erinevaid motoüritusi vähemalt kaks tükki, siis on mu vaba aeg nendega suuresti sisustatud, kui just mõne sõbra või tuttava sünnnipäeva ei juhtu olema.
Venna juhib sellel pildil parempoolset mootorratast. Pilt on tehtud 2018 aasta Jõgevatreffi paraadil.
Kui küsida, kuidas ma endale selle motopisiku külge sain, siis ega seal palju valikut polnud. Ei ole midagi teha kui sa oled põhimõtteliselt motokrossi raja kõrval sündinud ja oma esimesed sammudki seal teinud. Mu isa ja onu sõitsid väga kõvasti motokrossi ja seepärast me seal raja ääres üles kasvasimegi. Näiteks, ma mäletan, et kui ma lasteaia lõpetasin, siis ei olnud probleemi sõita külgkorviga kahe ratta peal. Lisaks sellele mäletan, et meil oli vana 125ne K58, kuhu peale pidi mind tõstma, sest jalad veel maha ei ulatanud. Siis pandi käik sisse ja lükati mind põllu peale. Mingi aja pärast tuldi ja püüti mind uuesti kinni ning tõsteti hoo pealt rattalt maha, et ma ümber ei käiks. Nii läks minuga, minu vennaga ja ilmselt ootab sama saatus ka minu lapsi. Selline see elu juba kord on.
Aga kui sa nüüd küsid, mis mind moto juures hoiab, siis ega ei oskagi öelda. Vaevalt see nüüd mingi vabadusetunne on, sest küllalt on olnud neid motomehi, kes oma tsiklid maha müüvad ja merele kolivad ning seal samamoodi seda vabadust ja vaikust naudivad. Et eks see tunne, mis sind valdab kui sa lageda näoga vastu tuult minna annad, ongi see, mis moto juures hoiab.
See tunne, mis sind valdab kui sa lageda näoga vastu tuult minna annad, ongi see, mis moto juures hoiab.
Jõgevatreff, kui ma ei eksi on mitte ainult Eesti, vaid kogu Baltikumi suurim motokokkutulek, kuidas sa sellise suursündmuse korraldamise juurde sattusid ning mis mõte seda üritust kõik need aastad kandnud on?
Ma ei tea kas ta nüüd kõige suurem on, sest osavõtjate arvu poolest on siin erinevaid üritusi mis on selle võib olla isegi lõhki löönd juba aga üks vanimaid kindlasti kui siis mitte kõige vanem. Ja kui nüüd korraldamisest rääkida, siis eks ma alguses ikka üritasin ära hiilida.
Sellega oli järgmine lugu, et mu vend sattus Tallinnasse ülikooli ja tal olid ühed ühikakaaslased ka mingisugused motomehed. Eks sa ikka saad ühiste huvide tõttu juba ülikooli esimeste sammude ajal nende õlinäppudega kokku. Nende poiste isa oli aga Igor Ellison, üks võrdlemisi legendaarne motomatkaja siin Eestis ja Jõgevatreffi looja. Igor tähistas siis poiste sünnipäeva, kutsus hulga rahvast kokku ja tegi 92. aasta juuli viimasel nädalavahetusel peo ja sealt see algas — võinoh, selline on vähemalt sellega seotud linnalegend.
Minu vend hakkas ka siis sel üritusel käima ja kutsus mind ka kaasa. Esimestel aastatel leidsin ma ikka erinevaid vabandusi, et ei ole mul isiklikku tsiklit ja küll ma olen tööl jne. Ent siis oli üks aasta kui ma pidin venna mootorratta Jõgevatreffile kohale viima ja siis ma viisin ta sinna ära ning sinna ma jäingi, ütleme nii.
Jõgevatreff — heade sõprade kokkutulek.
Ja kui sa küsid, mis selle ürituse kandev mõte on olnud, siis ma ütleks nagu Igor Ellison — see on heade sõprade kokkutulek ja neid sõpru tuleb ca. 15-17 erinevast riigist. Kui siin üritusel ringi vaadata siis, mõni mees on juba kümme aastat peast hall ja 27ndat korda kohale tulnud, no ju siin midagi ikkagi on, mis need inimesed kokku toob.
Kust need kõige kaugemad külalised siis pärit on olnud, kes Jõgevatreffile sattunud on?
Kõige kõvem lugu oli ikkagi üleeelmisel aastal kui meile siia ühed jaapanlased ära eksisid, millest isegi kohalikud ajalehed kirjutasid.
Üks tuttav soomlane, kes teab juba ammu, et meil siin selline asi toimub, nägi piiri peal, et mingisugused jaapanlased ei saanud oma asjadega nagu üldse hakkama. Neil oli seal vaja mingisuguseid pabereid ajada ja mis kõik veel — aga see soomlane on juba üle kümne aasta meil siin käinud ja siis ta läks appi neile.
Aitas siis jaapanlastel asjad korda ajada ja küsis, et kuhu te siin nüüd üldse lähete, et siin hakkab kohe üks vinge üritus, läheme õige kõik koos sinna, seal võetakse meid lahkelt vastu. Nii nad siis tulid, üks mees Montanast oli ka seal piiri peal ja tema tuli ka kaasa.
Kas sel aastal on Jõgevatreffil ka midagi erilisemat plaanis?
See aasta on meil selline huvitav asi, et sel aastal on hoopis teist tõugu bändid. Sellised vähe vihasemad. Soomest on tulemas Finntroll ja kõige pehmem on võib-olla siis J.M.K.E. Ülejäänud bändid jäävad siis sinna vahele — selline käredam ja raskem teema sel aastal.
Finntroll — selle aasta peaesineja Jõgevatreffil.
Aga muud erilist sel aastal pole välja reklaamitud, eks me sel aastal korjame neid mõttteid ja plaanime suuremat plahvatust võib-olla siis kui meil tuleb pidu mille number on 30.
Kuidas sa kõike seda jõuad. Milliseid soovitusi sa teistele oma töö ja hobide vahel tasakaalu leidmiseks soovitaksid?
Selle jaoks on üks väga lihtne asi, mille ma avastasin enda jaoks mingisugune 5 aastat tagasi. Tööasju tee tööajal. Teiste asjadega on niimodi, et kui sa midagi hullult soovid või hullult tahad, siis see asi tuleb kätte võtta ja ära teha — nii lihtne see ongi tegelikult. Kui sa hakkad tööd tegema peale töö aega, siis sul ei olegi ju seda aega et minna kuskile reisima sest sul ei olegi ju siis vaba aega
Kui sa midagi hullult soovid või hullult tahad, siis see asi tuleb kätte võtta ja ära teha — nii lihtne see ongi
Fleet Complete tegeleb auto- ja masinapargi juhtimiseks mõeldud lahenduste pakkumisega. Kas meil on ka midagi, mis motomeestele ja – naistele huvi võiks pakkuda?
Eks need on need samasugused väikesed pisiasjad, mida meilt küsitakse ja millele me oleme otsinud erinevaid lahendusi. Põhiline probleem on ikkagi selline tavaline jälgimine. Et näeks kus mootorratas parasjagu on ja kui palju voolu on, sest tsikli aku on üpris väike.
Lisaks sellele on tsikkel ikkagi hooaja kaup ja kui sa sellele mingit kaskokindlustust tegema hakkad, siis see hind on ikka päris krõbe. Samas, kui masin maksab ikkagi mingi 5 või 8 tuhat eurot, siis mingi lisaturvalisus võiks ju olla. Selle jaoks sobivad meie lahendused hästi.
Minu enda jaoks on muidugi ka alati hea vaadata, kus siis hooaja jooksul sõidetud sai ja kui mõni pikem reis teha, saab siis selle teekonna juti ilusti albumi kaanepildiks panna. Ilus vaadata, et kus kõik jälle ära käidud sai.
{{cta(‘f7ae5fd8-a5a0-4d15-9f16-f9c967ac600c’,’justifycenter’)}}
